Nalja!

Mis see elu ilma naljata ka on?
Siin paar videot mis panevad sind naerma:

Üürike õnn?

Nii juhtub siis, kui kaks inimest tahavad üht ja seda sama!

Õpetajate päev

Reedel (2.10.2009) tähistas ka meie kool traditsioonilist õpetajate päeva.






Sellel aastal oli õpetajate päeva korraldamine meie klassi ülesanne. Tulime edukalt toime õpetajate asendamisega ning pisikeste ja suuremate õpilaste taltsutamisega. :))

Õpetajatele oli meie poolt kohvilaud; hommikul värskelt valmistatud kringel; suur roosikimp sõnumiga:
"Eriline õis, erilisele õpetajale!"





Samuti toimus aulas õpetajatele väikene kontsert. Esinesid: algklasside poisteansambel; natukene vanemad tüdrukud lugesid luuletusi ning arutlesid teema üle "Minu lemmikõpetaja võiks välja näha..."; kontserti lõpetas akordioni ja kontrabassi duobänd.


Meie klass valmistas kontsertiks ette poisteansambli ning moešou.

Poisid laulsid popurriid lauludest:

" Minu lemmikõpetaja" ja "Kingarokk".

Moešou ideeks oli näidata õpetajatele, kuidas on võimalik kanda koolivesti erinevatel puhkudel ning endiselt stiilne ja heledates toonides hea välja näha.

Collude

Collude on kahe Pärnu noore loodud bänd, mis teeb akustilist muusikat. See muudab duo üpris eriliseks, sest Eestis on niisugust stiili viljelevaid kollektiive vähe või pole nad avalikkuse ette tulnud.
Saage nendega tuttavaks: Collude'i moodustavad suvepealinna noored Raul-Kristjan Udras(vasakul) ja Edvin Ojamets(paremal), kellele muusika tegemine ei seisne ainult "traadi keevitamises" ja kes soovivad tõestada, et millegi suurega võib alustada väga tagasihoidlike vahenditega.
Sellest aastast õpivad mõlemad noormehed Tallinnas kuid muusikat nad jätnud ei ole.


Tutvuge nende koduleheküljega: http://www.myspace.com/colludetheband
Koduleheküljele ilmub nende poolt loodud uusi lugusid ning muud nendega seonduvat infot!


Lugu, millele on loodud ka video!

VABATANTS!

Vabatants on loovtants, kus läbi tantsu väljendatakse tundeid ja emotsioone. Tantsija õpib enda keha tundma ning vabalt ja loomulikult liikuma.







Vabatantsuõpetaja: Janne Ristimets


Vabatants sai Kunstide Majas alguse 2000. aastal, mil Janne Ristimets alustas 30 lapsega.
Tänaseks õpivad Kumas vabatantsu üle 100 lapse, vanuses 7-18 aastat

Selle aastaga läks käima minu 9. aasta vabatantsu seltsis. Tantsimisest on kujunenud nende aastate jooksul minu elustiil. Tantsimine on minu kirg!

Miks olen nii kaua ühe ja selle sama juurde jäänud?
Just see muudabki vabatantsu eriliseks, et sa mõtled enda peaga, kasutad enda ideid ja lood midagi erakordset.

"Loovus" on vabatantsu kuldreegel.


Meie tunnid ei ole tüüpilised tantsu tunnid, kus treener seisab saali ees ja näitab ette liigutusi. Meie töötame märksõnade põhjal. Meie, mõtleme ise!

Vabatants on minu tulevikuplaane päris palju mõjutanud,
hetkel püüdlen tantsijakarjääri poole :)

Kiili moeshow 2010!

"Nukumaja", 23.jaanuar Kalev Kiili Spordihallis.

Kas oled kunagi mõelnud, et sinust võiks saada tõeline diiva või superstaar, kes on tuntud enda glamuursete, šokeerivate või kaunite rõivakollektsioonide poolest?Nüüd on sul see võimalus. Kiili Moeshow on noorte disainerite moekonkurss, mis toimub 8. aastat. Oleme teinud koostööd Balti suurima fotostuudio XL-Stuudioga ja parimate fotograafide ja moespetsialistidega.

Registreerimistähtaeg on 1.detsember.

Kollektsioonid ei pea olema selleks ajaks valmis, küll aga kavandid (joonistatult vms)

Osalemistingimused/reglemendi leiate:http://kiilimoeshow.onepagefree.com/index.php

Kiili Moeshow Team
KiiliMoeshow@gmail.com

Kas lapsepõlv on läbi?

„Kas lapsepõlv on läbi ?“

Vahtisin seda pealkirja päris pikalt kuni jõudsin mingisuguse järelduseni…
Iga inimene on ju erinev. Me: mõtleme, tegutseme, teeme otsuseid, areneme füüsiliselt ja vaimselt väga erinevalt. Ma arvan ja isegi tean, et kui hakkaksin rääkima lapsepõlve lõppemisest kellegi teise kohta, siis ma teeksin valesti. Olgem ausad, me ei tea ega tunne teisi inimesi nii hästi, et hakata nende kohta siia paberile midagi kirja panema. Jah, me võime neid pealiskaudselt tunda aga kas ka sügavalt sisimast..vast ei! Seega, räägin ma iseendast.

Kui minu käest seda küsimust küsida, siis koheselt vastaksin jah aga mõeldes paar minutit, oleks mul kaks vastust, jah ja ei. Ma olen suureks kasvanud ja seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Minu toas ei ole enam mänguasjade kuhja, nurgas koguvad tolmu vaid üks suur lemmik mõmmi ja pisike pehme koer. Väärtushinnangud on muutunud, ning reaalsustaju suureneb. Vanemaks saades, olen ma endale teatud piirid seadnud. Ma tean millist käitumist ma võin endale lubada ja millist ei saa. Need piirid alustavad oma tööd siis, kui olen uksest välja astunud, mitte, et kodus need ei kehtiks aga väljaspool pööran ma nendele lihtsalt rohkem tähelepanu. Iga aastaga muutuvad need piirid aina suuremaks ning suruvad mind kitsamasse tuppa. Vanuse kasvamisega kasvab ka kohustus. Ei saa enam pargis kiljudes sõbrannadega tagaajamist mängida, sest siis oleksid kõik need ründavad pilgud viltused. Ma pean jälgima enda käitumist ning enne mõtlema, kui midagi ütlen.

Sõprade ja sõbrannade keskel saan end tunda vabalt, sest nemad on need, kes mõistavad ega hakka halvasti arvama, meid ühendavad ühised huvid ja arvamused. Vahel ikka juhtub, et tüdrukutega planeerime pidzaama õhtut, kus teeme padjasõda, vaatame mõnda armastusfilmi, räägime poistest ning ajame niisama lolli juttu. Sõpradega juhtub ikka mõni äpardus, kasvõi koolis mingi ainetunni ajal mis kipub lõppema naeruga kõht kõveras ning õpetaja noomitusega. Tegelikult ongi need olukorrad just need, kus minu lapsepõlve naljad ja lollused tahavad minust välja tungida. Igapäevane rutiin hakkab mingi aja pealt lihtsalt üle viskama ning lapsikute naljade ja tegudega üritan seda kõike tasakaalustada. Vahel mõtlen, et see on nagu keemia, kus peab aatomeid tasakaalustama, et molekul tekiks ning siis jälle naeran endamisi milline fantaasia mulle küll antud on. Sellepärast lõbustangi vahel end lapsikute naljadega. Minu hingest ei ole lapsikus mitte kusagile kadunud ja loodan, et peab paika kui väidan, et mitte kellegi hingest ei kao lapsemeelsus mitte kunagi mitte kuhugi.