„Kas lapsepõlv on läbi ?“
Vahtisin seda pealkirja päris pikalt kuni jõudsin mingisuguse järelduseni…
Iga inimene on ju erinev. Me: mõtleme, tegutseme, teeme otsuseid, areneme füüsiliselt ja vaimselt väga erinevalt. Ma arvan ja isegi tean, et kui hakkaksin rääkima lapsepõlve lõppemisest kellegi teise kohta, siis ma teeksin valesti. Olgem ausad, me ei tea ega tunne teisi inimesi nii hästi, et hakata nende kohta siia paberile midagi kirja panema. Jah, me võime neid pealiskaudselt tunda aga kas ka sügavalt sisimast..vast ei! Seega, räägin ma iseendast.
Kui minu käest seda küsimust küsida, siis koheselt vastaksin jah aga mõeldes paar minutit, oleks mul kaks vastust, jah ja ei. Ma olen suureks kasvanud ja seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Minu toas ei ole enam mänguasjade kuhja, nurgas koguvad tolmu vaid üks suur lemmik mõmmi ja pisike pehme koer. Väärtushinnangud on muutunud, ning reaalsustaju suureneb. Vanemaks saades, olen ma endale teatud piirid seadnud. Ma tean millist käitumist ma võin endale lubada ja millist ei saa. Need piirid alustavad oma tööd siis, kui olen uksest välja astunud, mitte, et kodus need ei kehtiks aga väljaspool pööran ma nendele lihtsalt rohkem tähelepanu. Iga aastaga muutuvad need piirid aina suuremaks ning suruvad mind kitsamasse tuppa. Vanuse kasvamisega kasvab ka kohustus. Ei saa enam pargis kiljudes sõbrannadega tagaajamist mängida, sest siis oleksid kõik need ründavad pilgud viltused. Ma pean jälgima enda käitumist ning enne mõtlema, kui midagi ütlen.
Sõprade ja sõbrannade keskel saan end tunda vabalt, sest nemad on need, kes mõistavad ega hakka halvasti arvama, meid ühendavad ühised huvid ja arvamused. Vahel ikka juhtub, et tüdrukutega planeerime pidzaama õhtut, kus teeme padjasõda, vaatame mõnda armastusfilmi, räägime poistest ning ajame niisama lolli juttu. Sõpradega juhtub ikka mõni äpardus, kasvõi koolis mingi ainetunni ajal mis kipub lõppema naeruga kõht kõveras ning õpetaja noomitusega. Tegelikult ongi need olukorrad just need, kus minu lapsepõlve naljad ja lollused tahavad minust välja tungida. Igapäevane rutiin hakkab mingi aja pealt lihtsalt üle viskama ning lapsikute naljade ja tegudega üritan seda kõike tasakaalustada. Vahel mõtlen, et see on nagu keemia, kus peab aatomeid tasakaalustama, et molekul tekiks ning siis jälle naeran endamisi milline fantaasia mulle küll antud on. Sellepärast lõbustangi vahel end lapsikute naljadega. Minu hingest ei ole lapsikus mitte kusagile kadunud ja loodan, et peab paika kui väidan, et mitte kellegi hingest ei kao lapsemeelsus mitte kunagi mitte kuhugi.
